Hõbekala ja Rannaliiv

kord armusid kala ja valge rannaliiv. kala teadis kõikke vees toimuvast ja rääkis sellest lummavaid lugusi. see kala oli savivärvi hall ja iga tema soomus säras öösiti kuuvalgust tagasi ja kui õige nurga alt vaadata oli ta hõbedast kala.
rannaliiv oli valge, tema nägu oli malbe ja hinges oli igatsus millegi uue ja huvitava vastu, ta oli tüdinud lugemast jalalabasi oma näol ja rinnal.
ja siis see juhtuski. ühel õhtul, kui tuul mere poolt oli ja uitama läinud hõbekala, päris veepinna lähedal ujus, kandsid lained ta rannaliivale. kui ta laperdades püüdis ennast liivapealt vee poole tõugata, lükkas laine ta ikka ja jälle tagasi. lõpuks kala väsis ja, siis märkas ta enda all heledat, pehmet ja külma liiva. liiv oli kaua vaikinud ja imetles kala, kui too visatl vee poole rabeles. ka kuu vaatas seda, ta nägi et liiv kala vaatab ja kuulis kuidas ta süda peksab. kuu vaatas pärani silmi ja kogu valgus paiskus kalale, kes iga liigutusega hõbekiiri kaldele puistas.
veidi aega silmitesesid liivaterad ja kala kummaline silm üksteist väga lähedalt ja tundsid kuidas nende huuled kohakutti olid. kuu oli tasa, aga tuul tõusis.
mõne ajapärast, kui hõbekala veel vaevalt hingata asi tõusis laine ja kandis kala vettesügavustesse tagasi. rannaliiv jäi tummalt nuuksima, ainult kuu kuulis seda ja kala teadis. järgnevatel päevadel oli tuul kadunud. kui kala ülesse vaatas võis näha ta suurte laevade kõhtusi ja jõhkrate kajakate näljaseid jalgu. kala tahtis rannale!
homiku kuumus kõrvetas liiva ja ta hingas vaevaliselt. tema kurgus olid igatsuse pisarad ja ta tundis kuidas just nüüd on ta jalataldu vihkama hakanud. kui oleks ta suutnud, siis oleks ta tõusnud savilt, mullalt ja kividelt nii kõrgele, kui oleks saanud ja viskunud end hooga merre, aga ta ei suudnud end liigutada.
hõbekala ujus sageli rannaliiva lähedal vahest ujus liiga lähedal ja riskis oma eluga, kui jalatallad merre sumasid või kui julmad kajakad teda vees taga ajasid.
öösiti oli vaikne. kala oli rannaliiva lähedal ja pajatas talle lugusi ning liiv kuulas, kuulas nii vagusi kui sai, et iga kala sõna vee alt temani jõuaks. kui kala enam rääkida ei jõudnud, siis hakkas liiv laulma, ta hõõrus oma liivateri üksteise vastu ja tõi kuuldavale imelisi hääli ja, siis kuulas kala. nii suhtlesid kala ja valge rannaliiv palju palju öid.

veed läksid külmemaks ja kala pidi sügavamalt veest liivale lugusi rääkima, liiv ei kuulnud enam nii hästi. ka liiva laul ei olnud enal kalale nii lähedal kui varem oli olnud. ta igates liiavale pääseda.
tuuled rändasid siin kandis nüüd sagedamini. küll merepoolt, küll maa poolt. kord kui tuul jälle merepoolt puhus võttis hõbekala kaugelt hoogu ja vihises läbi vee ja lainete oma armastatu poole. laine tõstis ta veest välja, näitas talle mände, kuud ja sügisest külma taevast, kala ei saanud aga pilku oma rannalt. suure matsuga lendas kala nagu julm kajakas läbi lämmatava õhu rannaliivale. uuesti kohtusid kala kummalised silmad ja liivaterad ja nende huuled olid vastastikku. ka kuu vaatas seda- ning kala soomused sätendasid. malbe rannaliiv palus, et kala talle veel mõne loo räägiks ja kala tegi algust. ta hakkas rääkima viiejalgsest taevatähest, kes elab vetikate juures mereliival, aga siis ei jõudnud te enam. ta hingeldas meeletult ja ahmis veepritsmeid mis liivale pudisesid,kui lained lähedal olid. liiv palus kalal tagasi vette minna, aga kala ei suutnud. tema selg oli valus ja uim maandumisest katki. ta ütles liivale, et ta veel ei lähe. palus , et rannaliiv talle midagi laulaks, ja ranna liiv laulis. ta laulis talle imelisi viise, kala polnud eales midagi nii ilusat kuulnud, kui liiva laulud. külm sügistaevas muutus aina heledamaks ja liiv juba nõudis, et kala vette laperdaks. kala ei tahtnud liivale öelda, et ta ei saa ja anus viimast lugu enne minekut.
kui valge rannaliiv laulu lõpetas oli päike peaaegu keset taevast ja lained olid juba ammu kuju läinud. rannaliiv tundis esimesi jalalabasi oma rinnal ja kala vaakus hinge. "mine koju!" ütles rannaliiv, aga kala ei vastanud enam.