huvitav, miks osadel inimestel on meeletu enesekindlus ja tahe kõike parandada ja muuta ja teised tahavad vaikselt muutumatuse sees elada? kui ma väike olin, arvasin alati, mehed on tahtejõulised ja tulihingelislet uuenduste eest väljas ja naised on vaiksed konservatiivd. mul oli täiesti väär arusaam. eri vaateid on täpselt samapalju, kui erinevaid inimesi. kõige huvitavam on see, et kõik on imesed ongi erinevad:D
ma tean, et kui ma usun endasse ja liigun sihikindlalt,(loodan, et enda taha ei jäta palju tallatud laipu) siis jõuan ma lõpuks sinna, kuhu ma taha jõuda, oma sihtmärgini. kuidagi kurb on aga mõelda seda, et kõige mugavam on tegutseda ükis, ometi ma vajan enda ümber inimesi. ma tunnen, et miski ei tohi mind taksitada ega olla mu teel piduriks, aga kas on neid, kes ei pidurda mind ega keela ega taha mind suunama või ümber õpetama hakata? (olen hobuse aastal sündinu ja nagu hiina targad on öelnud, et hobusel ei tohi keegi tema teel takistuseks olla)
hirmutav on mul endal oma enesekindlust lugeda ja tunda, aga kurat küll, ma tunnen, et olen kiirrong paksu müüri taga ja kui müür eest laguneb, siis ma tuhisen nii, et liipritelt rataste all sädemeid lendab. lausa vastik, kui enesekindel ma olen.
küsimus on selles, et kas ma suudan leida oma teele võimalikult palju edasipürgivaid inimesi, sest kurb oleks üksi asjatada ja hea on ju, kui need inimesed sobivad ka mu vaadetega, või mina nende, sama teeb välja, ja me saaks koos ühist joont ajada.., iga üks omas võtmes. ja ega mul selle vastu pole midagi kui mõni minu kõrval tagasikoidlikuks jääb, sest maailmas peavad eksisteerima nii uuendajad kui ka vana pooltajad. kui on ainult vana, siis ei ole edasiminekut ja kui ainult uus, ununeb vana. selleks ongi neid mõlemaid vaja, et uus ja vana ühineks ja ajalugu jääks alles, nii igas mõttes.
igevene keeruline tekst, aga ma tunnen, et mu pea huuuugab, ma tahan siit pesast välja lennata ja tegutsema hakata!