Ei tea millest see tuleb, et vanadele ja noortele meeldivad väikesed võileivad?
Eile õhtul tuli mulle kurgivõileiva isu peale. tegin oma kolm leiba, aga selle asemel, et neda siis kohe riburada pidi ära süüa, eelistasin iga ühe neid neljaks lõigata.. seega ma sian 12 väikest kurgivõileiba. ... Njämm!
Mäletan, et kui ma väike olin, siis vanaema tegi mulle nii, keegi teine ei viistsinud väga, ema tegi ka , aga harva. Minu meelest maitsesid väikesed võileivad tunduvalt paremini kui suured, vanaema(tegelikult mõlemad vanaemad) olid minu väitega nõus, aga näiteks isa ei saanud maitse vahest aru!

kas on veel midagi , mida pole tehtud?

Kui ma hakkan pildistama kurge põllupeal ja suvine taevas on vastavalt kellaajale roosakaks tõmbunud , tekib mul viha! Ma ei suuda seda pilti teha, kuna sellist kurge, sellisel taustal on sadu ja sadu kordi pildistatud! Kõik on ära tehtud! Kui ma joonistan balletikleidis jõehobu, võin kindel olla, et ka säärane jõehobu on juba mitmel korral paberile kantud!
Miks siis üldse enam midagi luua?
Vahel ma mõtlen, et huvitav kas on veel midagi tegemata, et äkki ma saaksin siis selle ära teha.
Et võib-olla ikkagi on midagi. Ja kui ma olen oma mõtetega sinna maale jõudnud, et ilmselt ma ei ole ainus kes on sellisele järeldusele jõudnud, mõtlen ma, et mida nemad sellises olukorras teevad? Jube põnev! (Paraku ma selliseid inimesi ei tea, kahju!)
Ma olen ka mõelnud, et raamatuid saavad kirjutada need inimesed, kes on ise raamatuid lugenud. Ja kui nemad, siis omakorda uue loovad...kas, siis sellist raamatut pole juba keegi kusagil avaldanud. Neid köidetud paberiplokke on ju miljoneid!

Aga, kui inimese sisse on pistetud looja hing, siis peab ta seda kurge pildistama või kirjutama raamatu mida Võib-Olla on kusagil kaugel, kaugel Kurru-Nurru- Vutimaal juba trükitud.