Sorri!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse midagiteha. Ma ei tahtnud kellelegi haiget teha või kadedust tundma panna. Lihtsalt, tol õhtul oli mul väga külm ja oodatud kaaslane vahetus vastassoolisega. Ma ei kutsunud teda, ma ei andnud talle isegi vihjeid, ta lihtsalt tekkis minu kõrvale.

ma kaalusin elus püsimese ja surnuks külmumise vahel päris mitu head minutit, lõpuks otsustasin, et jään elama. Ja nii juhtuski see ... juhtus minu jaoks mitte midagi ja sinu jaoks oma omas see tähtsust. Mina sain rahulikult edasi magada ja magas ka tema.

Sina aga ei maganud, olid eemal ja külmetasid nagu mina ennam.

Ma ei kannata seda kui keegi teeb näo stiilis „olen nii kurb ja vaatan aknast välja“... ja kurat võtku sa tead seda... ja sa ikka tegid sedanägu. Ja mina nägin seda läbi seina mis meie vahel oli.

Anna mulle andeks kui sulle kuidasgi haiget tegin. Ma vaatasin, et sa olid päris pahur .

VAHETUS

Ebainimlik laul jahedas suveöös äratas mind ülesse. Silmi avades olin unustanud, et viibin juba teist nädalat klaasjal merel. Ma olin öises valves, juhuks kui tuul peaks tõusma või merel midagi ootamatut sünniks. too öö oli merel tõepoolest midagi ootamatut. Ma kuulsin kummalist laulu või mitmete helide kooskõlal sündinud meloodiat. tõusin oma nurgast vaevaliselt püsti, selg oli kõval pinnal lebamisest valus, keha vähesest toidust nõrk ja laul tekitas rammestust. Rsakete sammudega vedasin end käeulatuses oleva reelinguni, tee tundus pikk ja vaevaline. Olles haaranud reelingust nägin klaassirgel merel kaugeid ujujaid. Algul arvasin, et ehk on nad siiski mõned veeloomad. Delfiinid või vaalad või.. ei tea, mõtlesin, et võib-olla ma näen veel und ja ma ei pea otsima sellele mingit reaalset seletust, aga ujujad lähenesid aegamisi laevale ja mida lähemale nad jõudis, seda valjemaks muutus heli ja seda rohkem neid oli. Silmad püsisid vaevu lahti, laul tundus uinutav.
Ujujad olid alatsi, neil oli kaunis naeratus ja verinoore naise nägu. Neid oli meeletult palju! tundus nagu terve ilma neiud oleks ümber selle õnneru laeva ja vaataksid mind nagu mõnele kontserdile kohale ujunud fännid oma iidolit. Osad vilistasid kummaliselt, teised naeratasid heatahtlikult.
Tundsin äkki kuidas kerge tuuleiil mu pesemata juukseid sasis. See igatsetud tuul, täis lootust ja rahu. Tundsin rõõmu, sulgesin silmad. Nägin meie meeskonda rõõmsalt laevatekil juubeldamas, kui lõpuks tõusnud tuul purjeka koduranda oli toonud. Nägin kuidas meile oldi vastu tuldud. Teiste seas oli ema ja tema kõrval minu armsam. Eemalt tuli aeglaselt isa, ta oli küll kaugel, aga ma tundisn ta rahukiku kõnnaku ja piibutossupilve järgi ära. Tuli nagu aurulaev!
Minu rahu, raskete silmade all, segas külm heli mõned meetrid all pool meres. Nad naeratasid ikka veel heatahtlikult. Mõned neiud tõstsid oma käe külmast merest välja ja viipasid mulle paljastades oma habrast ülakeha. Näis nagu seisaks nad põhjatus meres, nagu poleksi nende all sügavikku, nagu oleksime laevaga rannal. Tuul tõusis ja mõned tüdrukud hüppasid lainetse ülesse ja alla, osad pritsisid teineteist veega. Tüdrukutel olid pikad juuksed, ja kuuvalgus sätendas nende märgadel õlgadel.
Neiud vaatasid ikka veel mind, mind kes seisid kohmakalt laevatekil ja häbelikult alasti tütarlapsi vaatas. Nemad ei tundnud piinlikust. Sulgesin uuesti silmad ja pigistasin jõuetute kätega käsipuud, tundsin kuidas mu paljad varbad rusikasse kägardusid ja külmavärin üle selga ja kaela kõrvade vahelt merele vuras.
Mõtlesin, et tuul ju tõuseb, laev hakkab liikuma, mõne päevaga saame randuda ja siis ootavad meid meie tüdrukud ja ema, kes ilmselt midagi hea süüa on teinud. Ema nutab. Ta poetab paar pisarat mu pleekinud särgile ja suudleb mind laubale. Isa vaatab kuidas ema õnnest pisaraid valab ja hingab harulikult, siis tuleb mu tüdruk. Ta on mind kogu see aeg oodanud, nagu emagai ja isa. Ta kallistab mind ja võib- olla nutab ka tema heast meelest.
Silmi kinni hodes kuulsi ma merse lõbutsevate neiude naeru , laulu ja vee pladinat, kuulin ka mere kohinat, mis tänu tuulele tekkida oli saanud.
Avasin jälle silmad, vaatasin tüdrukuid ja hakkasin iseenesest särki seljast võtma. Viskasin särgi merre. Ta lendas nagu paberileht, trotsides õhku oma ümber, kuid lõpuks maandus ta vees. Üks noor neiu tõstis ta võidukalt ülesse ja lehvitas sellega mulle, tema naeratus oli nii võluv, mitte neist kõigi naeratus polnud nii ilus, kui nüüd oli temal.
Mul ei olnud uhke pandlaga vööd, mida neile visata, olin selle nädalaid tagasi ühes kõrtsis rahaks teniud, aga mul oli köis, mis mu linasest pükse üleval hoisis ja see vihises tuules kiiresti uue näitsiku õrnadesse kätesse. Nüüd oli ka tema naeratus sama võluv kui esimese oma.
Sikutasin kiiresti pükse jalast ja saadsin nad teele. Nende püüdja kinkis mulle tänutäheks võrratu naeratuse. Nüüd ootas iga neiu midagi minult, kõik ujusid laevale lähemale, igal ühel mõlemad käed veest väljas ja jalad kindlalt maas. Tuul tõusis veelgi, aga see ei omaneud enam tähtsust. Mis oli mul veel anda, kaelas oli mul rätik . Lennutasin selle võidukalt vee poole, tüdrukud kiljusid nagu viskaks ma laevalt roose alla. Ja mu madtusemüts. Tänu tuulele vihises see kaugemal oleva tüdrukuni, ilmselt ka tema naeratas nüüd teisiti.
Aga rohkem mul polnud, olin ihualasti, nagu need tütarlapsed vees ja enam ei tundnud ma piinlikust, kui neid vaatasin, olin ju nendega nagu ühes paadis.
Neiud vaatasid küsivalt . nad ootasid, et ma saadaks neile veel midagi endast, aga mul ju ei olnud, mul ei olnud neile enam midagi saata ..... Peale ise enda. Neiude pilgud muutusid kurvemaks ja anuvamaks. Nad olid just kui lilled, kes gu ööhakul oma naeratuse ükshaaval kroonlehtede vahele peitsid, mind tabast kerge meeleheide. Ma ihkasin näha seda lummavat naeratust , seda naeratust kui nad mu riideid püüdsid. Tüdrukud olid vees nii valusalt kurvad. Ma soovisin, et mul oleks neile veel midagi saata. Oleksin tahtnud end tükkideks rebida ja iga tüki enesest neile visata, selleks et ainult näha nende võrratut naeratust .
Mu keha ei olnud enam väsinud, silmad psüsisid lahti ja selg ei olnud enam valus. Vahepeal olin reelingust lahti lasknud, et riideid neile visata, nüüd haarasin aga uuesti, jõulisemalt . Tõstsin ennast maast lahti ja olingi teisel pool tõkestavat käsipuud. Neiud vaatasid oma kurvad silmad jälle minu poole. Ma tõukasin enda tekilt lahti ja lendasin läbi õhu vee ja neiude poole. ma nägin, et viimase, kui ühe tütarlapse näol oli võrratu naeratus ja ma olin õnnelik! Purjed paisusid tuules.

Hõbekala ja Rannaliiv

kord armusid kala ja valge rannaliiv. kala teadis kõikke vees toimuvast ja rääkis sellest lummavaid lugusi. see kala oli savivärvi hall ja iga tema soomus säras öösiti kuuvalgust tagasi ja kui õige nurga alt vaadata oli ta hõbedast kala.
rannaliiv oli valge, tema nägu oli malbe ja hinges oli igatsus millegi uue ja huvitava vastu, ta oli tüdinud lugemast jalalabasi oma näol ja rinnal.
ja siis see juhtuski. ühel õhtul, kui tuul mere poolt oli ja uitama läinud hõbekala, päris veepinna lähedal ujus, kandsid lained ta rannaliivale. kui ta laperdades püüdis ennast liivapealt vee poole tõugata, lükkas laine ta ikka ja jälle tagasi. lõpuks kala väsis ja, siis märkas ta enda all heledat, pehmet ja külma liiva. liiv oli kaua vaikinud ja imetles kala, kui too visatl vee poole rabeles. ka kuu vaatas seda, ta nägi et liiv kala vaatab ja kuulis kuidas ta süda peksab. kuu vaatas pärani silmi ja kogu valgus paiskus kalale, kes iga liigutusega hõbekiiri kaldele puistas.
veidi aega silmitesesid liivaterad ja kala kummaline silm üksteist väga lähedalt ja tundsid kuidas nende huuled kohakutti olid. kuu oli tasa, aga tuul tõusis.
mõne ajapärast, kui hõbekala veel vaevalt hingata asi tõusis laine ja kandis kala vettesügavustesse tagasi. rannaliiv jäi tummalt nuuksima, ainult kuu kuulis seda ja kala teadis. järgnevatel päevadel oli tuul kadunud. kui kala ülesse vaatas võis näha ta suurte laevade kõhtusi ja jõhkrate kajakate näljaseid jalgu. kala tahtis rannale!
homiku kuumus kõrvetas liiva ja ta hingas vaevaliselt. tema kurgus olid igatsuse pisarad ja ta tundis kuidas just nüüd on ta jalataldu vihkama hakanud. kui oleks ta suutnud, siis oleks ta tõusnud savilt, mullalt ja kividelt nii kõrgele, kui oleks saanud ja viskunud end hooga merre, aga ta ei suudnud end liigutada.
hõbekala ujus sageli rannaliiva lähedal vahest ujus liiga lähedal ja riskis oma eluga, kui jalatallad merre sumasid või kui julmad kajakad teda vees taga ajasid.
öösiti oli vaikne. kala oli rannaliiva lähedal ja pajatas talle lugusi ning liiv kuulas, kuulas nii vagusi kui sai, et iga kala sõna vee alt temani jõuaks. kui kala enam rääkida ei jõudnud, siis hakkas liiv laulma, ta hõõrus oma liivateri üksteise vastu ja tõi kuuldavale imelisi hääli ja, siis kuulas kala. nii suhtlesid kala ja valge rannaliiv palju palju öid.

veed läksid külmemaks ja kala pidi sügavamalt veest liivale lugusi rääkima, liiv ei kuulnud enam nii hästi. ka liiva laul ei olnud enal kalale nii lähedal kui varem oli olnud. ta igates liiavale pääseda.
tuuled rändasid siin kandis nüüd sagedamini. küll merepoolt, küll maa poolt. kord kui tuul jälle merepoolt puhus võttis hõbekala kaugelt hoogu ja vihises läbi vee ja lainete oma armastatu poole. laine tõstis ta veest välja, näitas talle mände, kuud ja sügisest külma taevast, kala ei saanud aga pilku oma rannalt. suure matsuga lendas kala nagu julm kajakas läbi lämmatava õhu rannaliivale. uuesti kohtusid kala kummalised silmad ja liivaterad ja nende huuled olid vastastikku. ka kuu vaatas seda- ning kala soomused sätendasid. malbe rannaliiv palus, et kala talle veel mõne loo räägiks ja kala tegi algust. ta hakkas rääkima viiejalgsest taevatähest, kes elab vetikate juures mereliival, aga siis ei jõudnud te enam. ta hingeldas meeletult ja ahmis veepritsmeid mis liivale pudisesid,kui lained lähedal olid. liiv palus kalal tagasi vette minna, aga kala ei suutnud. tema selg oli valus ja uim maandumisest katki. ta ütles liivale, et ta veel ei lähe. palus , et rannaliiv talle midagi laulaks, ja ranna liiv laulis. ta laulis talle imelisi viise, kala polnud eales midagi nii ilusat kuulnud, kui liiva laulud. külm sügistaevas muutus aina heledamaks ja liiv juba nõudis, et kala vette laperdaks. kala ei tahtnud liivale öelda, et ta ei saa ja anus viimast lugu enne minekut.
kui valge rannaliiv laulu lõpetas oli päike peaaegu keset taevast ja lained olid juba ammu kuju läinud. rannaliiv tundis esimesi jalalabasi oma rinnal ja kala vaakus hinge. "mine koju!" ütles rannaliiv, aga kala ei vastanud enam.

***
Taskud tühjad, korjab munakividelt ta maha kukkund armastust.
Silmad märjad, püüab kajast kinni kauget kurba karjatust.
Käed on külmad, kogub seljakotti surelike hüljatust.
Tiivad murdunud, sööb ta südametest meresoolast solvangut.

Päev on püha, siis lendab ta oma haigeil tiivul taevasse.
Kogub moona, peseb silmaveega halva, puhta võtab kaenlasse.
Külvab seemneiks igavese armastuse ootajaisse.
Laulab õnne, magajate väga väsind silmadesse.

Päev on püha.


hingel ei ole valus.

Igavesti vaikuses,
hingetuna
karjuda.
Vööni õnne sees,
tiibu selga
anuda.

Ujuda pilvedes,
kopsud rõõmuga täidetud.
Alasti tuule sees,
sügavalt
hingates.

VILLUD

jah.. töö läks suht nihu:D! Aga, mis seal ikka, teen järgi;)

Liisu: villased sokid võtsid?
mina: mkm, pole!:(
Liisu: pole?
mina: ei ole jah, seega ei võtnud.
Liisu muigas. Kui me riietevahetus ruumi jõudsime, siis pistis ta mulle roosa punase triibulised vullud näppu ja naeratas.
Liisu: SÄh! Need on nüüd sinu omad. Täna öösel magasin nendega, muidu puhtad:).
Ja sisi sai Preili Klauida omale uued/vanad villased sokid:)
nendega ei hakanud uisutadaes külm ja mõnus oli mõelda, et mul on villud jalas:)

Hea on kinkida... loomulikult on hea ka kingituis saada. Hea tunne on, kui kingitus läheb asjaette ja teine sellest rõõmu tunneb. Ootan juba sõbra päeva, siis saan palju kingitusi teha!

Kui hinded korda saaks, siis ei tahakski ma koolist ära tulla. Eelnevatel aastatel, ma mõtlesin ainult lõpile. Nüüd mõtlen ka, aga selle pärast, et ma ei taha veel ära minna!

...ükskord olen ma ilus, tark ja osav, aga praegu pean ma selleks vaeva nägema ja õppima!
Jõle tüütu!
Kell on juba pea 11 öösel(mulle meeldiks juba kella 8 ajal magama minna ja teki sisse mähkuda, aga ei saa) ja mina ikka tuubin ühiskonda! Ma võin lahjat mürki võtta selle peale, et ma ei saa seda pagana asja homme positiivsele hindele tehtud, aga no kes teab.. Äkki juhtub ime ja ma oskan kõikidele küsimustele vastata.

Ema käis ülevalt puhtaid linu võtmas.. see tähendab seda, et kui ma alla lähen, tunnun värskete linade lõhna... "mägine kargus mu voodil" je!:D
Ühe lehe loen veel ja, siis lähen tuttu;)

MIKS MINA EI TOHI?

Ja kui ma temaga rääkisin, siis oli aru saada, et me mõistame teine teist. Lihtsalt, et temal on see kõik lubatud, piirini kuhu ta ise julgeb minna, minul aga keelatud. Tema võib sõpradega tülli minna oma tegevuse tagajärjel ,mina aga saan omale vastava hüüdnime ja seda ma ei taha. Olgugi, et ma ei lähe kunagi liiga kaugele.. jääb mulle ikka mingi tobe maine külge nagu välikemmergust paha hais!
Mulle meeldib seltskonnas viibida ja särada! Ja kui ma saaks, siis ma seda ka teen. Lihtsalt, ei tohi üle piiride minna.

TÜLPIMUS

tahaks sooja suve ja pähklitega puid.( keegi võiks nende puude all seista ja mulle pähkleid avada)..tahan pikka suve ja palju päikest... keegi võiks minu eest viitsida päikese käes lebada.. ja tunda minu eest, kuidas ajud päikese käes kolba sisse ära sulavad, aga pruuniks ma tahan ise saada!

ahhh.. keegi võiks mu hinded ära parandada.. ja toa soojaks kütta. ma võiks, siis sellele heale inimesele midgi head ette lugeda, nii tänutäheks või nii;)!

mina:olen ego?
mina: oled jah!
mina: mis seal ikka:(

huvitav, miks osadel inimestel on meeletu enesekindlus ja tahe kõike parandada ja muuta ja teised tahavad vaikselt muutumatuse sees elada? kui ma väike olin, arvasin alati, mehed on tahtejõulised ja tulihingelislet uuenduste eest väljas ja naised on vaiksed konservatiivd. mul oli täiesti väär arusaam. eri vaateid on täpselt samapalju, kui erinevaid inimesi. kõige huvitavam on see, et kõik on imesed ongi erinevad:D
ma tean, et kui ma usun endasse ja liigun sihikindlalt,(loodan, et enda taha ei jäta palju tallatud laipu) siis jõuan ma lõpuks sinna, kuhu ma taha jõuda, oma sihtmärgini. kuidagi kurb on aga mõelda seda, et kõige mugavam on tegutseda ükis, ometi ma vajan enda ümber inimesi. ma tunnen, et miski ei tohi mind taksitada ega olla mu teel piduriks, aga kas on neid, kes ei pidurda mind ega keela ega taha mind suunama või ümber õpetama hakata? (olen hobuse aastal sündinu ja nagu hiina targad on öelnud, et hobusel ei tohi keegi tema teel takistuseks olla)
hirmutav on mul endal oma enesekindlust lugeda ja tunda, aga kurat küll, ma tunnen, et olen kiirrong paksu müüri taga ja kui müür eest laguneb, siis ma tuhisen nii, et liipritelt rataste all sädemeid lendab. lausa vastik, kui enesekindel ma olen.
küsimus on selles, et kas ma suudan leida oma teele võimalikult palju edasipürgivaid inimesi, sest kurb oleks üksi asjatada ja hea on ju, kui need inimesed sobivad ka mu vaadetega, või mina nende, sama teeb välja, ja me saaks koos ühist joont ajada.., iga üks omas võtmes. ja ega mul selle vastu pole midagi kui mõni minu kõrval tagasikoidlikuks jääb, sest maailmas peavad eksisteerima nii uuendajad kui ka vana pooltajad. kui on ainult vana, siis ei ole edasiminekut ja kui ainult uus, ununeb vana. selleks ongi neid mõlemaid vaja, et uus ja vana ühineks ja ajalugu jääks alles, nii igas mõttes.
igevene keeruline tekst, aga ma tunnen, et mu pea huuuugab, ma tahan siit pesast välja lennata ja tegutsema hakata!

Kui miski on püha, siis on see uni ja Kurt Cobain !
Tahan magada, aga peab füssat õppima. Ma luban, et ma ei hakka kunagi seda asja oskama...tean, et tööd saan ma tehtud, aga reaalselt selgeks ma seda ei saa!

nüüd võiks üle paljude aastate kerge emomise ka teha:D nimelt.. praegu on küll selline tunne, et seitse nelja meetri kõrgust lainet lööb korraga pea kohal kokku ja ma ei tea, kuidas ma sellele vastu pean, ma pole just suur veesõber, nii et kardan uppuda. ma ei kannata seda, kui mulle esitatakse ultimaatome, eriti valdkondades, millel ma ei suuda otsustada... ja kui keegi tubli selle ikkagi on ära teinud, siis ma olen pikalt paanikas. no ja, kui veel lisaks suhete probleemidele gümnaasiumilõpu probleemid tulevad ja vb. veel mõned pisemad.., siis ongi tulemus käes. istun ja emon nagu oleks see lahendus.

tahaks et oleks aega, saaks mõne pildistamise korraltada:) see oleks mõnus!

tahaks ära!

Ma teeks mida iganes, et lõpuks siit ära saada. Kerge lämbumis tunne tekib hingates päevast päeva seda seiskunud õhku! Saaks Tartusse!
Ilmselt tuleb tegelik suund keerata Tallinna poole. Vanasti suudsin ma seal elada küll, kõik oli ju kodune ja võisin pimesi vanalinna ringi käiia, samal ajal kui ema reakojaplatsil kunstilaadal istus, mulle meeldis näha minust mööduvate inimeste pilke, kui nad mind märkasid üksi majade vahel jalutamas. Mäletan, et istusin korduvalt (ühe päeva jooskul) mingi paarikese seltsis, nad olid toredad. Mäletan palju head ja toredat, aga sinna tagasi ma enam ei taha, aga vb hakkan tahtma, kes teab. samas on just Tallinn see linn,kus ma saaksin õppida seea mida ma tahan.
kõigepealt tuleb siin kõik ära lõpetada.

Nägin täna unes neid tüütuid tunde võtete vahel. unenäos tundusid see aeg palju pikem. Ootan märtsi lõppu, siis algab uue filmi võtted:)