VAHETUS

Ebainimlik laul jahedas suveöös äratas mind ülesse. Silmi avades olin unustanud, et viibin juba teist nädalat klaasjal merel. Ma olin öises valves, juhuks kui tuul peaks tõusma või merel midagi ootamatut sünniks. too öö oli merel tõepoolest midagi ootamatut. Ma kuulsin kummalist laulu või mitmete helide kooskõlal sündinud meloodiat. tõusin oma nurgast vaevaliselt püsti, selg oli kõval pinnal lebamisest valus, keha vähesest toidust nõrk ja laul tekitas rammestust. Rsakete sammudega vedasin end käeulatuses oleva reelinguni, tee tundus pikk ja vaevaline. Olles haaranud reelingust nägin klaassirgel merel kaugeid ujujaid. Algul arvasin, et ehk on nad siiski mõned veeloomad. Delfiinid või vaalad või.. ei tea, mõtlesin, et võib-olla ma näen veel und ja ma ei pea otsima sellele mingit reaalset seletust, aga ujujad lähenesid aegamisi laevale ja mida lähemale nad jõudis, seda valjemaks muutus heli ja seda rohkem neid oli. Silmad püsisid vaevu lahti, laul tundus uinutav.
Ujujad olid alatsi, neil oli kaunis naeratus ja verinoore naise nägu. Neid oli meeletult palju! tundus nagu terve ilma neiud oleks ümber selle õnneru laeva ja vaataksid mind nagu mõnele kontserdile kohale ujunud fännid oma iidolit. Osad vilistasid kummaliselt, teised naeratasid heatahtlikult.
Tundsin äkki kuidas kerge tuuleiil mu pesemata juukseid sasis. See igatsetud tuul, täis lootust ja rahu. Tundsin rõõmu, sulgesin silmad. Nägin meie meeskonda rõõmsalt laevatekil juubeldamas, kui lõpuks tõusnud tuul purjeka koduranda oli toonud. Nägin kuidas meile oldi vastu tuldud. Teiste seas oli ema ja tema kõrval minu armsam. Eemalt tuli aeglaselt isa, ta oli küll kaugel, aga ma tundisn ta rahukiku kõnnaku ja piibutossupilve järgi ära. Tuli nagu aurulaev!
Minu rahu, raskete silmade all, segas külm heli mõned meetrid all pool meres. Nad naeratasid ikka veel heatahtlikult. Mõned neiud tõstsid oma käe külmast merest välja ja viipasid mulle paljastades oma habrast ülakeha. Näis nagu seisaks nad põhjatus meres, nagu poleksi nende all sügavikku, nagu oleksime laevaga rannal. Tuul tõusis ja mõned tüdrukud hüppasid lainetse ülesse ja alla, osad pritsisid teineteist veega. Tüdrukutel olid pikad juuksed, ja kuuvalgus sätendas nende märgadel õlgadel.
Neiud vaatasid ikka veel mind, mind kes seisid kohmakalt laevatekil ja häbelikult alasti tütarlapsi vaatas. Nemad ei tundnud piinlikust. Sulgesin uuesti silmad ja pigistasin jõuetute kätega käsipuud, tundsin kuidas mu paljad varbad rusikasse kägardusid ja külmavärin üle selga ja kaela kõrvade vahelt merele vuras.
Mõtlesin, et tuul ju tõuseb, laev hakkab liikuma, mõne päevaga saame randuda ja siis ootavad meid meie tüdrukud ja ema, kes ilmselt midagi hea süüa on teinud. Ema nutab. Ta poetab paar pisarat mu pleekinud särgile ja suudleb mind laubale. Isa vaatab kuidas ema õnnest pisaraid valab ja hingab harulikult, siis tuleb mu tüdruk. Ta on mind kogu see aeg oodanud, nagu emagai ja isa. Ta kallistab mind ja võib- olla nutab ka tema heast meelest.
Silmi kinni hodes kuulsi ma merse lõbutsevate neiude naeru , laulu ja vee pladinat, kuulin ka mere kohinat, mis tänu tuulele tekkida oli saanud.
Avasin jälle silmad, vaatasin tüdrukuid ja hakkasin iseenesest särki seljast võtma. Viskasin särgi merre. Ta lendas nagu paberileht, trotsides õhku oma ümber, kuid lõpuks maandus ta vees. Üks noor neiu tõstis ta võidukalt ülesse ja lehvitas sellega mulle, tema naeratus oli nii võluv, mitte neist kõigi naeratus polnud nii ilus, kui nüüd oli temal.
Mul ei olnud uhke pandlaga vööd, mida neile visata, olin selle nädalaid tagasi ühes kõrtsis rahaks teniud, aga mul oli köis, mis mu linasest pükse üleval hoisis ja see vihises tuules kiiresti uue näitsiku õrnadesse kätesse. Nüüd oli ka tema naeratus sama võluv kui esimese oma.
Sikutasin kiiresti pükse jalast ja saadsin nad teele. Nende püüdja kinkis mulle tänutäheks võrratu naeratuse. Nüüd ootas iga neiu midagi minult, kõik ujusid laevale lähemale, igal ühel mõlemad käed veest väljas ja jalad kindlalt maas. Tuul tõusis veelgi, aga see ei omaneud enam tähtsust. Mis oli mul veel anda, kaelas oli mul rätik . Lennutasin selle võidukalt vee poole, tüdrukud kiljusid nagu viskaks ma laevalt roose alla. Ja mu madtusemüts. Tänu tuulele vihises see kaugemal oleva tüdrukuni, ilmselt ka tema naeratas nüüd teisiti.
Aga rohkem mul polnud, olin ihualasti, nagu need tütarlapsed vees ja enam ei tundnud ma piinlikust, kui neid vaatasin, olin ju nendega nagu ühes paadis.
Neiud vaatasid küsivalt . nad ootasid, et ma saadaks neile veel midagi endast, aga mul ju ei olnud, mul ei olnud neile enam midagi saata ..... Peale ise enda. Neiude pilgud muutusid kurvemaks ja anuvamaks. Nad olid just kui lilled, kes gu ööhakul oma naeratuse ükshaaval kroonlehtede vahele peitsid, mind tabast kerge meeleheide. Ma ihkasin näha seda lummavat naeratust , seda naeratust kui nad mu riideid püüdsid. Tüdrukud olid vees nii valusalt kurvad. Ma soovisin, et mul oleks neile veel midagi saata. Oleksin tahtnud end tükkideks rebida ja iga tüki enesest neile visata, selleks et ainult näha nende võrratut naeratust .
Mu keha ei olnud enam väsinud, silmad psüsisid lahti ja selg ei olnud enam valus. Vahepeal olin reelingust lahti lasknud, et riideid neile visata, nüüd haarasin aga uuesti, jõulisemalt . Tõstsin ennast maast lahti ja olingi teisel pool tõkestavat käsipuud. Neiud vaatasid oma kurvad silmad jälle minu poole. Ma tõukasin enda tekilt lahti ja lendasin läbi õhu vee ja neiude poole. ma nägin, et viimase, kui ühe tütarlapse näol oli võrratu naeratus ja ma olin õnnelik! Purjed paisusid tuules.