Ma olen alati mõelnud, et kaptenid ei sure ...Nad upuvad, aga ei sure.
tuleb välja et surevad küll, aga nad ei oska. Kapten ei oska maismaal surra.
Jahe tuul viliseb kõrvus, laine loksutab aset, kajakas kisab, torm on...soolane vesi tungib igast praost sisse ja lämmatab õhu ruumis. Viimane küünal kipub soolastesse pisaratesse kustuma, aga võitleb veel. Veel on valgust, aga vett tuleb juurde.
Põlved olid juba ammu vees, nüüd surub rinnale, õlgadesse. veel on suur jõud, aga kapten võitleb. Kapten hoiab küünalt kõrgel. Pea on kuklas ja ta ahmib õhku kokkupressitud kopsiudesse, aga küünal veel põleb. Veel põleb.
Aga nüüd?
neljapäev, 21. jaanuar 2010
pühapäev, 17. jaanuar 2010
MINGI POOLIK MÕTE
vahel ununevad ära sõnad. lihtsalt ei mäleta enam. vahel ei mäela enam tunnet, lõhna, ilmet häält.
Ununeb ära soojus, ununeb pilk. Vahel on tunne et ei mäletangi enam mitte midagi. Nagu poleksi kunagi elanud. Nagu oleks alles täna alanud elu.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
