***

Vallo:"..kriisid ongi üle saamiseks!"

ma ei ole veel sellest üle saanud, aga kuidagi kindlamalt tunnen ennast küll.

http://www.youtube.com/watch?v=7Kto8xuuqUk&feature=fvst - ilus lugu.

üks hetk võib olla ilus ja eelnevad ka. kõik võib olla .. aga mingist hetkest muutub kõik!
sa oled alati tahtnud filmilike absurdsusi, mida reaalsus ei luba või lihtsalt kätte ei toimeta.

armastus iseesesest on juba filmilik nähtus.

nüüd tuleb hetk, kus ma pean sinust loobuma. roomeo ja juulia. kokku loodud aga luba ole antud!
kui ma loobun oma elust ja ideaalidest, oma unistustest- siis ei saa ma sind enam oma kõrvale lubada.

ma ei tahaks elada terve elu häbitundes, et olen sinust kaugel maas. ma ei suudaks!
ma ei suudaks ka sinust loobuda.......... aga see läheb loomulikult, juhul kui ma mujale lähen.
meil ei tekiks neid aegu kui me koos olla saaksime!

siia blogisse on hea kirjutada, sest ma polegi kunagi oma blogi teistele kirjutanud. minu lugejaskond olen ma ise, kuigi ma ei loe eriti. ma pean vahel lihtsalt midagi kirjutama.
see kiri on vallole, mis ei tähenda, et ta seda ilmtingimata lugema peaks.
Ma Armastan Sind Vallo!

aga ma kardan et me ei jää kokku.

Veidi päikest läbi oranši kardina ja teine paar pruune silmi.
Vaikuses elavad südame täis sõnu,
mille võrsed naeratuseks muutuvad.

ENESEANALÜÜS

Eneseanalüüs

Tahe on mul koguaeg suur olnud, aga ennem eksameid sain ma aru, et teod ei ole tahtmisega tasakaalus olnud. See kurvastas mind. Ma tean, et olen vähe pingutanud ja tõepoolest olen ma kuidagi hajevil olnud. Nii nüüd ei jäe enam muud üle kui kohe härjal sarvist haarata, see aga veidi hirmutab mind, kuna ma olen sageli libastunud sarvedest haarates ja tagasi unne vajunud. Siiski pole tahe olnud kunagi suurem kui siin koolis on, ehk aitab see enda käsile võtmisele kaasa. Päris kahju on et lasin terve semestri niimodi mööda et ise ka aru ei saanud ja lõppkommuvõttes vaslmistasin pettumuse ja mitte ainult endale vaid ka õppejõududele ja isegi oma emale.

Mida teha, et enam nii ei juhtuks?

Olen vaheajal harjutanud olema mõtte ja kehaga seal, kus ma hetkel viibin. Seda kavatsen ma siis ka jätkata.

Otsin luuki endas, mis avaks ära kadunud kire.

Harjutan rohkem nn. koduseid ülessandeid.

Lõpptulemus peaks olema see, et juba nüüd algava semestri lõpueksamitel ma rõõmustan ennast et, olen eneselohistamisest välja saanud ja arenenud võrreldes praeguse tasemega. Tahan enda üle uhke olla.

Eksamitest nii palju, et :

Tagantjärele ma saan isegi aru kuidas ma ennast eksamitel ära lohistasin. Tegin kõikke stoilise rahuga ja mitte midagi ütleva tundega. Mõne etüüdiga nagu mannekeenideetüüdid Jaanuse ja Siimuga ning mannekeenietüüd Valloga tundisn ma ennast vähe elavamalt ja jalaetüüd äratas ka mind kuidagi teistest rohkem ellu. Veel sain ma aru, et ma tegin kõikke nii nagu ma endale stsenaariumi tegin, aga ilma sisemiste tunneteta, lihtsalt tegemise pärast. Väga kahju on .

Tuleb õppida enda päris tunded lavale kaasa võtta ja need õigel hetkel välja lasta. Emotsionaalnemälu, nagu me seda kasutanud oleme.

Muret tegi mulle, aga see, et üksiketüüd „teen midagi selleks, et hiljem nautida“ kadus täiesti ära. Ma ei saanud ise ka aru mis minuga toimus, sest ennem olen ma selle etüüdi tegemist nautinud ja sinna olukorda ka sisse elanud, eksamil kadus kogu emotsioon ära ja kõik mis ma tegin oli nii liigutuste kui emotsioonide markeerimine. Seda juhtus ka muudes etüüdides.

Samas Liivi kava, valm ja Brook i tekste oli, aga väga mõnus esitada. Ma ei tea kuidas need väljakukkusid, aga neid ma tegin küll hingega ja seda tunnet tahan ma igasse tegevusse lisada.

Kokkuvõtteks, rohkem tööd ja vähem munelemist, kell tiksub ja aeg ei seisa koos minuga!

Vanad või Uued? Mina või Maailm?

lõpptulemusena oleme sunnitud valima, kas äratada ellu vanu või lavastada uusi näidendeid, mis ei küündi nende tasemeni, lihtsalt žestiks kaasajale. või siis üritada ise neidentit teha, nii nagu rühm
Royal Shakespere Company näitlejaid ja autoreid , tahes lavastada Vieetnamist näidentidt mida ei olnud olemas, asus seda looma kasutades improvisatsiooni ja autorita leidude tehnikat, et tühja kohta täita. tugeva rühma looming võib olla palju täisverelisem kui nõrga individualismi produkt, aga see ei tõesta veel midagi. lõpuks me vajame ikkagi autorlust, et jõuda ülima kompaktsuse ja keskendumiseni, mida kollektiivse töö puhul on peaaegu et võimatu saavutada.

teoreetiliselt on vähe inimesi nii vabad nagu on näitekirjanik. ta võb kogu maailma lavale tuua, aga tegelikulton ta kummaliselt pelglik. ta vaatleb elu, nagu me kõik, ja näeb selles ainult pisikest lõiku, lõiku mille mingi joon hakkab talle meeldima ja enamasti ei püüagi ta seda laiema struktuuriga seostada. nagu peaks ta oma intuitsiooni ilma kahtlusteda täiuslikuks ja oma reaalsust kokureaalseseks - nagu varjuks usk oma subjektiivsusesse kui tugevusse ja abunõusse tema eest igasuguse dialektika selle vahel, mida me näeme ja mida me tajume. nie et, meil on tegemist kas autoriga kes uurib hinge sügavuses ja pimeduses Oma siseelamusi või autoriga, kes nendest piirkondadest kõrvale hoidub ja uurib välismaailma. kusjuures, kumbki arvab, et tema maailm on täiuslik!

Rõõmsaks teeb soojus,
õnne valab juurde usaldus -
tähti külvab usk.
Kallistab igatsus,
andeks annab armastus.







Kai-Riin(a. 2007/2008?)