ENESEANALÜÜS

Eneseanalüüs

Tahe on mul koguaeg suur olnud, aga ennem eksameid sain ma aru, et teod ei ole tahtmisega tasakaalus olnud. See kurvastas mind. Ma tean, et olen vähe pingutanud ja tõepoolest olen ma kuidagi hajevil olnud. Nii nüüd ei jäe enam muud üle kui kohe härjal sarvist haarata, see aga veidi hirmutab mind, kuna ma olen sageli libastunud sarvedest haarates ja tagasi unne vajunud. Siiski pole tahe olnud kunagi suurem kui siin koolis on, ehk aitab see enda käsile võtmisele kaasa. Päris kahju on et lasin terve semestri niimodi mööda et ise ka aru ei saanud ja lõppkommuvõttes vaslmistasin pettumuse ja mitte ainult endale vaid ka õppejõududele ja isegi oma emale.

Mida teha, et enam nii ei juhtuks?

Olen vaheajal harjutanud olema mõtte ja kehaga seal, kus ma hetkel viibin. Seda kavatsen ma siis ka jätkata.

Otsin luuki endas, mis avaks ära kadunud kire.

Harjutan rohkem nn. koduseid ülessandeid.

Lõpptulemus peaks olema see, et juba nüüd algava semestri lõpueksamitel ma rõõmustan ennast et, olen eneselohistamisest välja saanud ja arenenud võrreldes praeguse tasemega. Tahan enda üle uhke olla.

Eksamitest nii palju, et :

Tagantjärele ma saan isegi aru kuidas ma ennast eksamitel ära lohistasin. Tegin kõikke stoilise rahuga ja mitte midagi ütleva tundega. Mõne etüüdiga nagu mannekeenideetüüdid Jaanuse ja Siimuga ning mannekeenietüüd Valloga tundisn ma ennast vähe elavamalt ja jalaetüüd äratas ka mind kuidagi teistest rohkem ellu. Veel sain ma aru, et ma tegin kõikke nii nagu ma endale stsenaariumi tegin, aga ilma sisemiste tunneteta, lihtsalt tegemise pärast. Väga kahju on .

Tuleb õppida enda päris tunded lavale kaasa võtta ja need õigel hetkel välja lasta. Emotsionaalnemälu, nagu me seda kasutanud oleme.

Muret tegi mulle, aga see, et üksiketüüd „teen midagi selleks, et hiljem nautida“ kadus täiesti ära. Ma ei saanud ise ka aru mis minuga toimus, sest ennem olen ma selle etüüdi tegemist nautinud ja sinna olukorda ka sisse elanud, eksamil kadus kogu emotsioon ära ja kõik mis ma tegin oli nii liigutuste kui emotsioonide markeerimine. Seda juhtus ka muudes etüüdides.

Samas Liivi kava, valm ja Brook i tekste oli, aga väga mõnus esitada. Ma ei tea kuidas need väljakukkusid, aga neid ma tegin küll hingega ja seda tunnet tahan ma igasse tegevusse lisada.

Kokkuvõtteks, rohkem tööd ja vähem munelemist, kell tiksub ja aeg ei seisa koos minuga!