Lacrimameri




Pärast esimest päeva merel ei olnud mul enam mingit tahtmist pöörduda tagasi sinna kust ma tulin. Ma mõtlesin vaid sellele kuidas pääseda üle vee teisele veele, veele mida ei olnud veel keegi ilmsi näinud. Ma teadsin et see vesi on olemas, aga kus? Kuidas sinna pääseda? Väiksena ma nägin unes et lendasin tihti üle selle vee. Algul ma ei julgenud aga pärast igat ööd muutusin ma lendamises julgemaks ja osavamaks, siis ma võtsingi ühel ööl ette rännaku üle tundmatu mere - ja ma jõudsin teisele poole vett, teisele poole unemaailma, reaalsesse maailma.
Ma ei olnud seda vett kunagi lähedalt näinud, sest ma kartsin lennata lähedal, katsin et kui kaotan hoo tiibades, siis mul on uue hoo saamiseks liiga väike distants minu ja selle veidra mere vahel ja et ma võin sinna sisse kukkuda, seda ma ei tahtnud. Nii ma lendasingi siis kõrgelt.
Sellest merest olen ma rääkinud ka oma kadunud vanaisale. Ta teadis rääkida, et seda kummalist vett kutsuvad unehaldjad Lacrimaks. See tähendavat ladinakeeles pisarat. Ja kui ma küsisin, et miks selline nimi, siis ta vastas, et kui hoolikalt läbi selge vee vaadata on põhjas näha magavaid inimesi, kes läbi une nutavad. Nii tekkiski unemaailma Lacrimameri, mida ma lapsena nägin ja mille kohal ma lõpuks lendasin.
Aga kui maailmas on nii palju ebatavalist, siis miks ei või pärast päris merd alata veel tõelisem ,Lacrimameri?